2007. aasta artiklid, uudised ja teated
LESi jõuluheategu
2007. aasta jõuluooteaeg Luksemburgis oli eriline, sest muu hulgas otsustati korralda heategevusnädal, mille tulud läksid kolmele Jõgeva vallas elavale perele. Jõulueelses heategevusaktsioonis, mis tipnes heategevusoksjoniga LESi jõulupeol, õnnestus koguda märkimisväärne summa: 27 600 Eesti krooni (9200 krooni igale abi saanud perekonnale).
30. detsembril käis LESi väike delegatsioon kogutud annetusi Jõgeva vallas isiklikult üle andmas. Vastuvõtt tegi suisa kohmetuks oma südamlikkuse ja põhjaliku ettevalmistusega: vaatamata pühapäevasele päevale ja aastalõpueelsele kiirele ajale oli meile Vaimastvere sotsiaalmajas kaetud kohvilaud ning vallavanem Saima Kalev tutvustas Jõgeva valda, rääkis selle elanikest ja konkreetsetest abivajajatest.
Jõgeva vald on keskmisest suurem omavalitsus ja asub Tartust 50 kilomeetri kaugusel. Vallas elab ca 5300 elanikku, kellest 822 on puudega inimesed (sealhulgas 26 puudega last) ja 1100 inimest on vanaduspensionärid. Munitsipaalasutusena tegutseb ka 30-kohaline lastekodu, kuid need lapsed on riiklikul ülalpidamisel ja majanduslikult heades tingimustes. Vald on jagatud viieks sotsiaalpiirkonnaks ja igal piirkonnal on oma sotsiaaltöötaja, kes teab ja tunneb kõiki abivajajaid.
Annetuste saajateks valisid sotsiaaltöötajad välja kolm perekonda, lähtudes sellest, et soovisime toetada ja abistada selliseid perekondi, kus ei ole alkoholiprobleeme ja kes üldjuhul püüavad ise hakkama saada. Sotsiaaltöötajate sõnul pöörduvad nad valla poole viimases hädas, ehkki näevad meeletut vaeva enda ja laste elu kindlustamisega. Nende perede eest hoolitsevad sotsiaaltöötajad olid ka ise tol päeval kohal ning üheskoos alustasimegi sõitu pere
de juurde, et annetus üle anda.
Lõunasöögil Kuremaa spordikeskuses selgus, et sotsiaalhooldustöötajad peavad oma hoolealuste teenistuses olema praktiliselt kogu aeg, meile nii harjumuspärased 8-17 tööpäevad on neile võõrad. Emotsionaalselt raske töö ei paistnud sotsiaaltöötajaid aga heidutavat, üks neist heitis veel nalja, et olevat oma pojaga kihla vedanud, kumb enne diplomi kätte saab – kas poeg keskkooli oma või tema täiendkoolituse oma.
Kuigi Jõgeva maakond on üks ehk raskeimas olukorras olev maakond Eestis (põllumajandus moodustas suure osa elanike sissetulekust ja kolhooside kadumisega jäid paljud töötuks, lisaks asub Tartu tõmbekeskusena väga ligidal ja paljud noored siirduvad sinna õnne otsima), ei istuta vallas käed rüpes. Jõgeva valla õnneks on vallavanem energiline ja oma kodukohta armastav ning vallas on käima lükatud mitmeid edukaid ettevõtmisi: 2004. aastal asutatud õpilaskodu 24 lapsele, Kuremaa külalistemaja ja tervisekeskus, Laiuse õletuba (mitte õlletuba!:)) jne. Vald on mõelnud ka kaugetes külasoppides elavatele lastele ja korraldanud neile koolibussi, mis nad kooli ja tagasi viib. Samuti käib buss kaks korda nädalas soovijaid ujulasse ja tagasi toimetamas.
Seega saime lisaks abi üleandmisele teada ka palju põnevat. Külaskäiku jäid meenutama ka Jõgeva vallalt kingituseks saadud raamatud ja muud materjalid valla ja selle elanike kohta. Ke
s tahab rohkem teada, võib neid LESilt lugemiseks laenata (rohkem teavet
les at les dot lu).
See oli üks väga ilus, aga ka valusalt meeldejääv päev. Hoolimata viimasest oli hea teada, et eestlased olid nii heldelt abi vajavaid kaasmaalasi aidanud. Sotsiaaltöötajad lubasid jaanuarikuu jooksul teada anda, kuidas pered on meie annetust kasutanud või kavatsevad seda teha.
LESi Jõulupidu 2007
Sel aastal tulid jõulud teisiti. Nagu nad igal aastal natuke teisiti tulevad, kui eelmised.
LESile tulid jõulud teisiti aga muuseas ka seetõttu, et rohkem pöörati tähelepanu lastele. Nii meie enda, Luksemburgi lastele kui ka Eesti lastele. Jõupeo toimumise nädal oli LESi jaoks ka heategevusnädal, mille käigus said LESi liikmed ja kõik Luksemburgi eestlased ühel või teisel moel toetada Eesti lapsi. Millega täpsemalt tegu, saate lugeda siit.
Mis aga veelgi tähtsam - Luksemburgi Eesti lastel oli päris oma jõulupidu, kus osales üle 50 lapse. Oma eeskavaga astusid üles näiteringi lapsed, kes olid usinasti selleks valmistunud ning tublisti etlesid, laulsid ja tantsisid. Nii tublidele lastele tuli muidugi külla ka Jõuluvana, kes pajatas lugusid, laulis ja tantsis lastega ning jagas ka kingitusi. Jõuluetendus võeti ka videolindile, mida koos fotodega uue aasta alguses ka endale soetada saab.
Kui laste Jõulupidu oli otsa saanud, võis varsti alata ka suurte inimeste pidu, millest vapramad lapsed ka täiel rinnal kuni lõpuni välja osa võtsid. Lisaks laua taga istumisele, hea ja parema söömise ja hea seltskonna nautimisele sai kuulata LESi juhatuse aastalõpu kõnet, milles anti ülevaade LESi toimetustest 2007. aastal ja tutvustati mõtteid LESi 2008 aasta tegevuste kohta. Peeter Leetmaa, kelle juhatusel terve aasta oli Eesti Asja Luxi madalaimast punktist Luxi tippu tassitud, tegi slaidishowga kaunistatud ülevaate matkadeseeriast. Terve ülejäänud õhtu jooksid seina peal hetked LESi tegemistest viimaste aastate jooksul.
Pärast magustoitu toimus aga heategevuslik oksjon nendesamade Jõgevamaa laste heaks. Hea tahte saadikud olid oma veenmisoskust, häid suhteid ning osavaid käsi sihipäraselt kasutades selle tarvis hankinud hulga põnevaid ja unikaalseid asju. Haamri alla läksid: Eesti Asi, kast veini, 5 põnevat Eesti filmi, LESi poster ja kalender (ainueksemplarid), laste tehtud, imeilus piparkoogimaja ning LESi logoga, kadakapuust õllekapp.
Vaatamata postri ja kalendri erakordset menu oksjonil, hindasid peolised kõige kallimaks LESi logoga ja kirjadega, käsitööna valminud õllekappa, mis läks haamri alla 115 Eurose hinnaga. Kokku kogunes Eesti lastele oksjonilt ligi 600 Eurot.
Sellega sai jõulupeo ametlikum osa ka otsa, muusika keerati valjemaks, lauad lükati koomale ja alata sai tants ja trall. Tantsu ja tralli meeleolukust võiks kirjeldada kõige paremini ehk fakt, et peo alguses väljakuulutatud ja eelnevalt peopaigaomanikuga kokkulepitud peo lõpu kellaajal, kell 1 öösel, oli pidu veel sellises hoos, et omanik ei raatsinud peolisi sugugi ära saata. Nii kestiski jõulupidu umbes kaheni öösel.
---------------------------------------------
Tõnu Koppel
Eesti Asi Luksemburgi tippu 2007: kroonika
2007. aasta matkaseerias "Eesti Asi Luksemburgi tippu" oli 11 retke kogupikkusega u 150 km, mis ühendasid Luksemburgi madalaimat ning kõrgeimat punkti; Wasserbillig (132 m) => Buergplatz (559 m). Missiooniks oli toimetada Eesti AsiJ Luksemburgi tippu. Järgnev kroonika kajastab Eesti Asja vintsutusi sel teekonnal. Pildialbumite vaatamiseks klikka alapealkirjadel.
Matkaseeria algas Luksemburgi kõige madalamast punktist (132 m merepinnast). See asub Wasserbilligis, mis on madalaimaks punktiks igati loogiline koht - Moseli jõgi voolab seal riigist välja ning seal ühinevad ka Moseli ja Sûre'i jõed. Suundusime põhja, kus viinamäed olid veel mõnda aega haardeulatuse kauguses. Matkale eelnes sajuperiood, mis tingis jõgede kõrge veetaseme. Matka lõpus supsas Eesti Asi õunapuu õõnde. Aga see ei jäänud viimaseks korraks...
Jõgede kõrge veetase ilmestas ka teist retke. Kuna sellele lisandus sildade puudumine (mis kaardi järgi peaksid seal olema), siis kujunes olukord kohati päris põnevaks. Üks agar matkaline katsetas jõe ületamist jalgade otsa tõmmatud kilekottides. Aga, oh häda! Kes siis oskas arvata, et jõepõhi pehme on... Olukorraga tuli leppida. Seekord sisenes Eesti Asi kivimüüri Rosporti küla piiril. Rosport on see küla, kus mullidega ja mullideta vett valmistatakse.
Kõige rahvarohkem retk ning ilm oli sigailus. Koos koeraga oli osalejaid 44. Väikese Šveitsi maastikud ei hoidnud end oma maalilisusega tagasi. Echternachist sai lipsatud ka naaberriiki, kus päikesepaistes maitses õlu hästi. Jälle kord oli Eesti Asja saatuseks peituda õunapuusse...
Väike Šveits oma täies hiilguses! Sellele lisandunud superilm tagas korraliku pildimaterjali. Lapsed ja nende saatjad läbisid esimese lõigu (Echternach - Berdorf) ning ohvrimeelsed marssisid võiduka lõpuni, mis tipnes Beaufort' lossiga ning varemetega. Esimene vahemaa oli umbes 8 km ning ka ronimist oli piisavalt, kuid laste energial ei paistnud lõppu tulevat! Matka teine pool oli esimesest isegi laugem (jõeorg). Eesti Asi varjus Beaufort' lossivaremete juurde kaljuprakku.
Viienda retke fenomeniks oli suurepärane giidituur Beaufort' lossivaremetes Andres V.-lt koos sünkroontõlkega Terje A.-lt. Märkimisväärne on asjaolu, et Andres V. oli seal esimest korda... Muuhulgas pakkusid populaarteaduslikku huvi sealsed keskaegsed, oh, piinamisriistad. Loomulikult sattusid nii suhu, kottidesse kui ka fotodele kuulsad Beaufort' marjaliköörid. Reisdorfi silla juures jäi Eesti Asjale seltsiks Sûre'i jõe kohin.
Retke läbis edukalt rinnalaps, kelle jaoks ei olnud see siiski esimene kord osaleda Eesti Asja matkal. Nimelt juba veebruaris matkas ta emme kõhus! Väikesest Šveitsist olid märkamatult saanud Ardennid, kus meid võttis vastu turismimagnet Viandeni linnus (või loss või kes teab täpselt mis...). Igatahes kadus Eesti Asi umbrohu sisse, mis osutus peaaegu saatuslikuks.
Eesti Asi oli tõepoolest ohus, aga ta on vist õnnesärgis sündinud. Maa oli paljaks niidetud ning asi oli täies alastuses mitte just kaugel üldkäidavast kohast. Viandenis oli meil võimalus saada Andres V.-lt põnevaid selgitusi linnuse ja sellega seonduva kohta. Viandenist lahkudes ei paistnud ülespoole ronimisel lõppu tulevat. Õnneks siiski tuli lõpp ka. Omaette vaatamisväärsus oli veehoidla mäe otsas. Eesti Asi jäi Stolzembourgi kiriku juurde turvatunnet nautima. Seda tunnet sai ta kogeda septembri lõpuni.
Üheks märksõnaks oli "loomad". Retkel osales kaks koera ning ka tee peal kohtasime kõiksugu elajaid. Teiseks märksõnaks oli "ronimine". Kõrguste vahed olid 100 m ja enamgi. Olukord kulmineerus sellega, et ühte mäge enam võtta ei suudetudki, vaid mindi kõrvalt mööda teed. Tundus, et Eesti Asi leidis endale sobiva koha kultuurpõõstastikus.
Eesti Asja asukoha koordinaadid oli aga osaliselt mälust kustunud ning tulemuseks oli umbes pool tundi otsimist, mis osutus siiski tulemusrikkaks. Luksemburgi sügis on kaunis! Kuid rõõmu polnud ainult silmale. Pooltoores mais oli täiesti söögikõlbulik (magus ja mahlane). Rohkearvulised seeneasumid jäid siiski vaid pildile... Eesti Asi peitus oksahunnikusse. Aga millisesse oksahunnikusse?
Tõepoolest, millises oksahunnikus oli Eesti Asi? See jäi sel korral saladuseks. Teisisõnu, Eesti Asja ei leitudki. See oli ka ainuke kord, kus matk halva ilma tõttu nädala võrra edasi lükati (11. nov => 18. nov). Sügistormid näitasid oma sitkust, aga uus kuupäev osutus siiski täiesti sobivaks. Teel kohtasime mitmesugust kola Teisest Maailmasõjast (lennukivrakk, kahur...), mida rikastasid Andres V. lood sealsetest sündmustest tol perioodil. Tuleb tõdeda, et Eesti Asi seda vahemaad "jalgsi" ei läbinudki. Õnneks leidsid Andres E. ja Peeter L. kahe viimase matka vahepeal üles õige oksahunniku.
Viimane retk ei nõudnud olulist füüsilist pingutust. See-eest oli piisavalt psühholoogist pinget
J. Luksemburgi kõrgeim tipp on Buergplatz (559 m merepinnast), aga hiljuti selgus, et on veel üks tipp, mis on sellest ühe meetri võrra kõrgem
J. Igatahes tarbisime esimese poole Eesti Asjast 559 m ning teise poole 560 m kõrgusel. Tipuvallutajad said väärika aukirja (vt
näidist) ning Andres E., kes ainukesena läbis kogu matkaseeria, omandas Eesti Asja noorema venna.
Peeter Leetmaa
Marek Drevingi toiduhitid
18.10.2007 10:38
Marek Dreving
Endine ajakirjanik, nüüdseks juba viiendat aastat Luksemburgis europarlamendi tõlgi ametit pidav Marek Dreving räägib Postimehe lisalehes Vaata kööki igatsusest kohukeste järele ja reedab mõned oma sealsetest toiduhittidest. | | | |  |
Foto: Caro/Scanpix | |
|
| |
Kui mind Luksemburgis tabab aeg-ajalt pimestav vajadus süüa midagi kodumaist, siis on kolm arvestatavat võimalust: uurida, kas keegi on parasjagu Eestist tulemas ja anda sisse tellimus kohukestele, suunduda Euroopa Parlamendi keldrikorruse supermarketisse ja loota, et soomlased või teised eestlased ei ole ära ostnud kõiki «Rännumehe» leibasid, või võtta nuga kätte ja asuda kartulisalatit hakkima. Viimane variant on kõige keerulisem, sest peale kartuli ja muna ei maitse peaaegu miski täpipealt nii, nagu õige muistse kartulisalati koostisosad: hapukoor pole piisavalt hapu ja on seevastu liiga rasvane, majonees võõrapärase mekiga ja marineeritud kurgid tapvalt äädikased. Kuid läbimõeldult kombineerides ja maitseid tasakaalustades saab tulemus siiski rohkem kui rahuldav. Teine leivakultuur Sageli arvatakse, et välismaal elav eesti inimene tunneb kõige rohkem puudust rukkileivast. Vahel ongi see nii. Kuid minu jaoks nõudis kõige pikemat harjumist pigem asjaolu, et prantsuspärase ja lõunaeuroopaliku leiva olemus on lihtsalt teistsugune kui Eestis. Sealne leivakultuur eeldab, et korralik inimene läheb igal hommikul nurga pealt boulangerie’st ehk pagaripoest läbi ja ostab värske leiva või saia, mis on mõeldud söömiseks üksnes samal päeval. Sest kui tänane mõnusa krõbeda kooriku ja ülipehme sisuga leib või baguette ehk pikk sai üheks ööks lauale jätta, on sellest hommikuks saanud kivikõva ja ohtlik relv, millega võiks kolpasid purustada. Kilekotis muutub krõbe koorik aga mõne tunniga vintskeks tallanahaks ja siis päästab olukorra üksnes röstimine. Eestipärase, mitu päeva pehme püsiva leiva ja saiaga harjunul tuleb siin ostuharjumusi muuta. Või võtame kohupiima: kulus peaaegu neli aastat, enne kui leidsin sellise, mis annab koogis Eesti kohupiimaga enam-vähem sarnase tulemuse. Kohustuslikud laadahõrgutised See-eest pakub Luksemburgi asukoht Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia vahel üsna rikkalikke võimalusi eri maade köögikunsti proovida – seda nii restoranis kui ka toidupoes, kus valik on ka kauba geograafilise päritolu mõttes lai. Rääkimata sellest, et paljud restoranid pakuvad vastavalt aastaajale erimenüüsid: kevadel spargli-, suvel mirabelli- (ploomisort) ja kukeseene- või sügisel puravikumenüüd. Mida aga poest ei saa, on Luksemburgi köögi rahvapärasem osa. Mõne aastaga on minul nagu vaat et kogu riigi rahvalgi, kujunenud välja peaaegu et vajadus suunduda kaks korda aastas laadale. Nimelt huugab augusti lõpul ja septembri algul pealinnas traditsiooniline aastalaat Schueberfouer, mida tänavu peeti juba 667. korda! See on aasta tippsündmus, millest praeguseks on kujunenud peamiselt suur tivoli, kuid laadal käiakse ka lihtsalt söömas-joomas. Detsembris aga täidab vanalinna keskväljaku Place d’Armes’i jõululaat. Mõlemal on möödapääsmatud peatuspaigad kioskid, kus pakutakse saia hapukapsa ja grillvorstiga ning kartulipannkooke. Esimene võib tunduda esialgu kummaline kooslus: suuremat sorti valge kukkel, mille vahele virutatakse võimas kuhi sauerkraut’i ehk hapukapsast, pressitakse juurde valge grillvorst ning kõige otsa veel marineeritud kurgi viilud. Hõõgvein sinna kõrvale ja niiskel jahedal talveõhtul on kohe teine nägu! Siinsed kartulipannkoogid gromperekichelcher’id sisaldavad lisaks kartulile ka sibulat, peterselli ja muna ning on enamasti natuke piprased. Ent ettevaatust: õlis küpsetatud kolme pannkoogiga portsjon on võimas kolesteroolihoop ja tavaliselt piisab ühest sellisest kuni järgmise laadani poole aasta pärast. Ent ka leevendus on õnneks alati käepärast – klaas (või kaks-kolm) Luksemburgi kihisevat crémant’i ehk vahuveini. Kodune klassika Kui aga mu koju on oodata külalisi, on tavaliselt kaks võimalust: kui mässamiseks rohkem aega ja tulijad leebe loomuga, saavad neist heausksed katsejänesed eksperimendis mõne uue retseptiga. Kindla peale väljaminekuks on mul aga paras varu järeleproovitud ja seltskonna poolt heakskiidetud retsepte sarjast «Minu klassikalised», millega ei saa alt minna – eelroaks näiteks kartuli-porrusupp, lõhesupp või suvikõrvitsapirukas, põhiroaks ahjukala ja -köögiviljad, kreekapärane moussaka või lambalihapilaff ning lõpetuseks näiteks ploomikook rummiga, brownie’d kirssidega või toorjuustukattega porgandikook. Lambalihapilaff See on tõeliselt kaval sööjate äravõluja – ma ei tunne kedagi, kes oleks lisaportsust loobunud. Kogustest peaks jätkuma kuuele. 800 g lambaliha, 2 sibulat, 3 porgandit, 3-4 tomatit, 1 roheline paprika, suur peotäis tumedaid rosinaid, 100 g kuivatatud aprikoose, oliiviõli, musta pipart, soola, 4 dl pikateralist riisi, 8 dl vett, 1-2 puljongikuubikut, värsket või kuivatatud peterselli. Praen pannil või suures kastrulis tükeldatud sibula oliiviõlis ning lisan väikesteks kuubikuteks lõigatud lambaliha, pruunistan kiiresti suurel kuumusel, lõpuks lisan paariks minutiks väikesed porgandikuubikud. Maitsestan soola ja pipraga. Valan kõik selle suurde haudepotti, lisan kooritud ja tükeldatud tomatid, paprika, samuti rosinad ja tükeldatud kuivatatud aprikoosid. Hautan keskmisel tulel 10 minutit. Siis kallan juurde riisi, segan veidi aega ning lõpuks lisan vee, puljongikuubiku ja peterselli. Hautan kaane all vaiksel tulel umbes 30 minutit (aeg-ajalt maitstes, sest täpne aeg sõltub riisi valmimisajast). Vajadusel lisan natuke vett. Maitsestan veel pipra ja soolaga, vürtsikama tulemuse saamiseks võib lisada ka pisut Cayenne’i pipart, eksootilisemaks värvinguks aga kaneeli. Brownie’d kirssidega Superlihtne teha, kuid pärast tuleb mitu päeva õhtust jooksuringi poole pikemaks venitada… Kogused on mõeldud 30 cm läbimõõduga ümmarguse või sama suure kandilise vormi jaoks (20 cm vormi jaoks tuleks koguseid poole võrra vähendada). 300 g võid, 300 g tumedat (!) šokolaadi, 5 suurt muna, 400 g suhkrut, vaniljet, 200 g jahu, 1 tl soola, 200 g kuivatatud kirsse (võib kasutada ka muid kuivatatud puuvilju või pähkleid, kuid kirsid sobivad tumedasse šokolaadi nagu valatult). Sulatan või ja šokolaaditükid vaevu keeva veega potti lastud nõus. Vahustan munad suhkruga üsna paksuks ja kohevaks ning klopin sulašokolaadi ja -või segusse. Lisan soola ja vaniljega segatud jahu ja klopin ühtlaseks. Segu valan vormi, mille põhja panen eelnevalt küpsetuspaberi. Küpsetan 180 kraadi juures 20–25 minutit. Täpne küpsetusaeg sõltub koogi väljanägemisest. Kui tekkiv hele kuiv koorik on hakanud pragunema, võtan vormi korraks ahjust välja ja loksutan veidi: kui kook keskelt veel kergelt võbeleb, panen mõneks minutiks ahju tagasi. Üle ei tohi küpsetada, brownie peaks seest jääma niiskeks. Juurde sobib vaniljejäätis. Rummi ja martsipaniga ploomikook Põhi: 200 g võid, 1,5 dl suhkrut, 2-3 tl vanillisuhkrut, 2 muna, 4 dl jahu, 150 g martsipani, 1,5–2 tl küpsetuspulbrit, näpuotsatäis soola. Kate: 20–30 ploomi, 0,5 dl suhkrut, vaniljet, 5 cl rummi. Hõõrun ja klopin pehme või ning suhkru heledaks vahuks, lisan ükshaaval munad, riivitud martsipani ning siis küpsetuspulbri, soola ja vanillisuhkruga segatud jahu. Tõstan kleepuva segu 30 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi (küpsetuspaber alla!). Sulatan suhkru koos rummiga potis madalal kuumusel ning kallan juurde poolitatud ja kividest puhastatud ploomid. Segan pisut aega ploome rummisiirupis ja tõstan siis tainale. Ploome peaks olema nii palju, et tainas oleks peaaegu kaetud. Valan ka suurema osa rummisiirupist ploomidele ja küpsetan 180 kraadi juures ligikaudu 40 minutit. üles |
4 küsimust ja vastust vaesuse kohta Luksemburgis
Tuntud eesti lehe juures töötav ajakirjanik küsis vaesuse kohta Luksemburgis. Vastas LESi juhatuse liige Aivar Paidla.
1. Kuidas vaesus Luksemburgis välja paistab?
Igapäevaelus vaesust Luksemburgis näha ei ole. Erinevalt Brüsselist või Saksamaa suurlinnadest siin kerjuseid praktiliselt ei kohta. Aeg-ajalt ja teatud piirkondades (näiteks Luxembourgi vaksali lähedal, kus asub kodutute varjupaik) võib silmata igapäevaeluga mittetoimetulevat seltskonda, kuid nende hädade põhjus on pigem alkoholi- või uimastisõltuvus. Pealegi on nad suhteliselt rahumeelsed. Mitte asjata ei pärjatud Luxembourgi tunamullu maailma kõige turvalisema pealinna tiitliga. Küll leidub meil mõni huvitav persoon, kelle eripärane elustiil on kinni tema ülakorruse ehituses. Üks härrasmees näiteks elab suurema osa aastast bussipaviljonis. Ja vahelduse huvides kord siin kord seal. Selle nädala alguses oli ta Euroopa Kooli juures, täna juba peatuse jagu südalinna pool... Ometi olevat ta omal ajal olnud üsna tegija vend ning tema konstrueeritud on Luxembourgi pikim sild üle linna poolitava kanjoni.
2. Kes on Luksemburgis vaene inimene?
Ehkki siinsed töötud saavad Luksemburgi riigilt Eesti mõistes üsna kopsakat toetust, võiks üksnes neid nimetada vaeste hulka kuuluvateks. Samas pole töötuid riigi väiksust (480 000 elanikku) ja töötuse taset (3-4% tööealisest elanikkonnast) arvestades just palju. Lihtsam on tutvustada rikast inimest. Statistika kohaselt ostab aastas iga kümnes Luksemburgi elanik uue auto. See on näha ka tänavapildis: vanem auto kannab reeglina Prantsuse numbrimärki. Eriliselt torkavad silma varakevadised vanaprouad Luxembourgi vanalinna ostutänavail: kallis karusnahkne kasukas üll, peened kingad, viimase peal make-up ja soeng, taskukoer jalge ümber tiirutamas. Terves riigis ei torka silma ei lagunemakippuvaid hooneid ega hooletussejäetud majaümbrusi.
3. Kuidas ja kas üldse saaks võrrelda vaesust Eestis ja Luksemburgis?
Luksemburgi ja Eesti vaesus sarnanevad teineteisega nagu siga ja kägu.
4. Kuidas elab Luksemburgis miinimumpalgaga ära? Kui suur see miinimumpalk Luksemburgis üldse on?
Miinimumpalgaga elab ära küll, kuid sellest väga palju kõrvale panna ei anna ning sellega laiutada ei saa. Suurim kulu on eluase. Ka kõige pisema korteri (stuudio - meie mõistes kööktuba või ühetoaline korter) eest pealinnas tuleb välja käia ligemale tuhat eurot kuus. Maja rentimine võib osutuda poolteist kuni kaks korda kallimaks. Veidi odavamalt elamiseks tuleb kolida ääremaale või hoopis teisele poole riigipiiri: Belgiasse, Prantsusmaale või Saksamaale. Üldkasutatav transport on hästi korraldatud ja taskukohane. Aastapilet, mis kehtib kogu riigi bussides ja rongides, maksab 400 eurot, pensionärid ja õppivad noored saavad selle sümboolse 50 euroga. Toiduaineid on saada väga erineval hinnaskaalal. Üldjuhul võib veerandi kokku hoida, kui teha suuremad ostud paar korda kuus piiriäärsetes säästukates Saksamaal. Ka saab hinnatundlik luksemburglane üsna kenasti pealaest jalatallani ontlikesse rõivastesse/jalanõudesse, kui ta oskab oma suuremad ostud sooritada kodumaal või naaberriikides talvise või suvise allahindluse ajal. Sel perioodil on miinus 70% üsna tavaline.
LESi süstamatk Lesse'i jõel
Pühapäeval, 22. juulil käis LES Belgias Dinanti lähedal Lesse'i jõel süstaga sõitmas. Matkast võttis osa kaheksa suurt ja kaks väikest aerutajat, kes lahedasti viide süsta ära mahtusid. Retke algus oli Houyet's ja marsruudi pikkus kokku 22 km (lõpp-punkt Anseremme'is), mille läbimiseks läks koos peatustega umbes neli tundi. Et ilm oli päris ilus (kuigi vahepeal oli taevas ka tumedamaid pilvi), oli jõel rahvast üsna ohtralt ning nii mõnigi kord tuli üle elada kergeid rammimisi või muidu teiste veesõidukite vahel slaalomit harjutada.
Lesse on Eesti mõistes suhteliselt lai jõgi, kuigi mitte väga sügav, sest üsna tihti tuli vaadata, et põhja peale või kivi otsa kinni ei jää. Jõgi voolab peamiselt läbi metsa, sekka mõned jõeäärsed suvituspiirkonnad, paar puhvetit, kust õlut ja friikartuleid saab, ning üks ilus loss kalju otsas. Reisi teine pool pakkus ka paar teravat elamust - süstaga tuli kahest väiksemast tammist alla sõita. Esimene läks kõigil päris kenasti, kuigi päris kuivana ei pääsenud vist küll ükski süstasõitja. Teine allasõit oli aga palju veerohkem, pärast mida tuli kalda ääres kõik süstad järjest ringi keerata, et vett välja kallata. Nii et manitsust, et kuivad riided tuleb kaasa võtta ja need tuleb soovitavalt panna ka süstaga koos antavasse veekindlasse tünni, tuleks tõsiselt võtta!:)
Retke logistiline pool oli lahendatud nii, et kõigepealt autoga Anseremme'i, kus parkisime auto rongijaama lähedusse. Sealt edasi kaks peatust rongiga ülesvoolu (rongipilet ostetakse koos süstapiletiga), kus Houyet's saime süstad, millega mööda jõge allavoolu Anseremme'i tagasi aerutada.
Kokkuvõttes igati nauditav pühapäev mõnusa seltskonnaga ilusa looduse keskel, mida jäid meenutama valusad käelihased ning päikesest õhetavad näod. Mõned fotod matkast leiate
siit.
Kadri Siilanarusk
üles
Järjekordne lend eestlasi lõpetas Euroopa Kooli
07.07.07 oli meile, kaheksale noorele eestlasele, oluline päev – lõpetasime Luksemburgi Euroopa Kooli. Mõne jaoks oli see „minu kool” neli-viis, mõnele paar aastat. Küllap õppimine on igal pool ühesugune. Ikka tunnid ja kodused tööd, sekka mõned hilinemised ja kaks korda aastas eksamid.
Mis Euroopa kooli Eesti koolidest eristab, on ehk see, et ühtset klassi keskkoolis sisuliselt ei olegi. On õpilased, kes on valikainetes sattunud ühte gruppi. See teeb kogu koolielu ka kirevamaks ja mitmekesisemaks. Muidugi on eestlased ikka ja alati koos emakeele tundides. Siinkohal tervitused Alole, meie emakeele õpetajale!
Kõige rohkem jäi koolielust meelde 6. klassi reis ja 7. klassi bakalaureuse-ettevõtmised: teemapäev koolis (eestlased olid heavy-metal temaatiliselt riides), viimane koolipäev teemaga „Cartoons”, kus igaüks pidi ennast riietama mingiks multifilmitegelaseks, lõpetajate pidu, mis toimus laevaga Moselil sõites ning loomulikult lõpuaktus Filharmoonias ja lõpuball.
Mälestuseks siinsest koolist ja kaaslastest on meil nüüd Aastaraamat, kõigi lõpetajate nimedega T-särk ja pusa.
Tervitustega noorematele koolikaaslastele ja kõigile eestlastele!
Lõpetajate nimel
Anett Paul
Fotol vasakult: Kristjan, Mari, Anett, Erik, Tiina, Silja, Hanna, Priit
üles
LESi korraldatud jaanituli 2007 toimus Merschi külje all Hunneburis. Plats oli paar aastat tagasi samas kohas pidutsenutele tuttav – meeldiv metsaalune suliseva allikavee ning suure lõkkeasemega. Ilm ähvardas paar tundi enne rahva saabumist jaaniõhtu äkilise tormituule ja vihmaga nurjata, kuid väljakuulutatud algusajal oli koguni päike platsis, tuulevaikusest rääkimata.
Rahvast oli rohkesti – eestlased peredega, eestlased sõpradega, eestlased kolleegidega jne. Tillukeste eestlaste arv siin Luksemburgis kasvab kiiresti – sellest andsid tunnistust nii ringi lippavad põnnid kui ka juba sündinud ning veel sündimata tited. Üllatavalt suur osa kohalesaabunuist olid kõike muud kui eestlased – oli maltalasi, hispaanlasi, kreeklasi, luksemburglasi, belglasi ja muid rahvusi. Kõigi nägudelt võis välja lugeda üldist rahulolu nii eesti õlle kui ka muidu olemise suhtes. Tore, et saame oma traditsiooni sel moel levitada.
Tänu Margitile ja tema töökale köögitoimkonnale sai ka enam kui 150 liikmeline jaaniseltskond kõhud täis. Aitäh maitsvate salatite eest ja loodame sama palju süüa ka järgnevatel aastatel! Suured tänud ka perenaistele, kes võtsid vaevaks jaanilistele kooke küpsetada. Elsa Leetmaa oli jaaniõhtu üllatusesinejaks ning toetas ülesvõetud lauluviise akordionimänguga. LESi juhtkond oli enne pidu, peo ajal ja ka pärast pidu organiseerimisega üksjagu ametis, kuid ürituse õnnestumise nimel ollakse selleks ikka ja jälle valmis.
Seltsi president Antsu kõnest sai eestlaskond teada, et jaaniõhtu on Antsule viimaseks ürituseks LESi presidendi ja juhatuse liikmena. Kahju, et suurte organisaatorivõimetega noor mees seda vankrit enam ei vea, aga kuna ta eestlaseks olemist tol õhtul ei lõpetanud, siis jääb vaid loota, et ta oma jõu ja nõuga ka tulevikus abiks on. Aitäh, Ants, kõige eest ja suured tänud ka juba ette!
Väike
pildiseeria annab värvilise ülevaate mõnusalt veedetud jaaniõhtust. Autoriteks on Andres V., Gea K., Johanna I. ja Rein R. ning remixi tegi Peeter L.
Täname kõiki pidulisi!
Anne Karst
LES is more!
Euroopa Kooli kevadlaadal oli ülitore perepäev
Mitmekeelne jutukõmin, elevil laste kisa, suurte mänguasja- ja raamatupakkidega emmed ning aina lahkemalt naeratavad issid, kes ühe rahvusliku müügileti juurest teise äärde tüürivad – nende sõnadega võiks lühidalt iseloomustada möllu, mis toimus 16. juunil Euroopa Kooli territooriumil. Sellelaadne üritus on koolil kavas kaks korda aastas, nii kevadel kui jõulukuul, ning ürituse peakorraldaja on Euroopa Kooli Vanemate Ühing. Põhiline eesmärk on koguda raha heategevuseks, sellel aastal läks teenitud raha algkooli mänguväljakute hooldamise ja täiendamise toetuseks ning jõululaada tuluga aidatakse kolmanda maailma lapsi. Kuid kindlasti pole see peamine põhjus, miks pered on kaks korda aastas ühe vaba nädalavahetuse päeva nõus koolis veetma. Tol päeval on võimalik suhelda teiste saatusekaaslastega ehk lastevanematega (või siis laste puhul teiste lastega), osta kokku meeletul hulgal kraami (kuid südametunnistuse piinadeta) ning süüa, juua, mängida.
Nimetatud kevadlaadal oli kaks suurt aulat täis kasutatud mänguasju, esindatud olid kõik massikultuuri lemmikud: teletupsud, barbied, ämblikmehed jne. Suuremad lapsed lunisid endale PlayStationi ja muid videomänge, emmed toppisid kotti ka veel raamatuid, mida seal esines kõikvõimalikes keeltes (peale eesti, aga noh järgmine kord parandame selle vea). Isegi riideid pakuti – no näiteks pisikeses suuruses printsessikleitide valik oli tohutu. Ning ühe kraamiüksuse eest tuli keskmiselt välja käia 50 senti kuni 2 eurot. Kusjuures täiesti geniaalne idee, kuna nagu kõik lapsevanemad teavad, ei mängi lapsed paljude asjadega eriti kaua ega tihedalt, mis tähendab seda, et igal aastal saab lapse toa jälle tühjaks tõsta ja tema vanad mänguasjad ringlusesse lasta (ning teenitud rahaga muidugi uut põnevat kraami omandada). Lastele oli nende kahe aula külastamine nagu aaretekoopas ringi tuulamine – nad olid väga õnnelikud! Ja emmedel-issidel polnud kahju paarist eurost loobuda kah.
Tehti algust ka laheda õhupallivõistlusega – lasti õhku sadu õhupalle, mille külge oli kinnitatud info lapse nime ja klassiga (see kaardike maksis 1.50) ning palve võtta kooliga ühendust, kui keegi on kusagil Aafrikas mõne õhupalli leidnud. Et siis näha, kui kaugele õhupallid lõpuks jõuavad, eks ole.
Veel oli lastel võimalik hüpata batuudil ja õngitseda endale kingitusi. Ka oli paaril eelkooli klassil oma etteaste, kus lauldi ja tantsiti, ning kogu koolis olid välja riputatud laste kunstiteosed. Mitmetes saalides demonstreeriti erinevate rahvaste tantse, loomulikult ei puudunud kreeka ja iiri tantsu vihtujad. Igatahes oli lastele organiseeritud mustmiljon tegevust, peaasi et vanemad nendega sammu suutsid pidada.
Ühe suurema osa laadast moodustasid rahvuslikud müügiletid, kus iga maa püüdis hea ja paremaga enda juurde meelitada. Lauad olid muidugi lookas, igal letil oli mõni oma hitt (Inglise/Iiri oma oli ilmselt iiri kohv, mmm...). Silma jäid ka soomlased, kes pakkusid mõnusat kodust õhkkonda roosilise laudlina, kohviaroomi ja kuklitega. Rootslased lõid muidugi Karlssoni lihapallidega. Itaalia letis tegutses aga üks armas pere, kes vuhkis pidevalt singivõileibu teha (ja loomulikult pakuti nende kõrvale ka veini). Hispaania laud ägas hõrgutavate kookide ja veinipudelite all. Leedukad olid pannud peamise rõhu oma maa tutvustamisele ehk püüdsid pähe määrida igasuguseid turismivoldikuid (nendel polnud minekut, jätsime meelde). Kreeklaste lett võttis silme eest täiesti kirjuks, seal olid olemas nii soolane, magus, alkohol kui voldikud. Ja nii edasi.
Esindatud oli ka Eesti rahvuslik müügilett, kus müüsime eestlust ja ühtteist sinna juurde kuuluvat. Absoluutsed hitid olid kiluvõileivad ja Vana Tallinn. Kamamüük hakkas minema siis, kui pakkusime törtsukese tasuta ja siis sundisime rahvast tervet topsi ära ostma. Veel jagas Eesti lett neile, kes leti juurde kauem lobisema jäid (no näiteks juba kergelt punetava ninaga issidele) tasuta postkaarte, mille teisele küljele oli pandud kirja oluline info – kuidas öelda eesti keeles „Tere!”, „Terviseks!” ja „Ma armastan sind!” ning ka paar www-aadressi, kust huvitunu saab veelgi enam Eesti kohta teada. Peab tunnistama, et äri hakkas eriti hästi minema siis, kui leti taha asus preili Margit, kes suutis viie minutiga ära müüa kümme Lotte värviraamatut, seitse pitsi Vana Tallinna, kolm kiluvõileiba ja ühe õuna.
Loomulik oli muidugi see, et iga müügileti juures trügis eelkõige just nende oma maa esindajaid, nii et Eesti letil läks niigi hästi, kuna eestlasi sattus laadale oodatust vähem. Eesti müügilett müüs (eelkõige söödavat) kraami kokku 81 euro ja 40 sendi eest, mistõttu võime öelda, et eestlased on oma panuse andnud ja kiigejärjekorda mänguväljakul loodetavasti vähendanud.
Lõpetuseks tahaksin tänada inimesi, kes Eesti müügiletile oma panuse andsid ning allpool ongi kirjas kes ja kuidas abistas.
Andres ja Meelik (tassisid laudu-toole ja natuke ostsid ka J)
Signe ja David (laudlinad ja postkaardid)
Liia (kilukarp)
EP eesti kirjaliku tõlke üksuse baarikapp (Vana Tallinn)
Terje (viineripirukad)
Margit P (lusikad)
Margit L (staarmüüja)
Ingrid (joogitopsid, pisikesed Eesti lipud ja laste kantseldamine laadal ning hirmsasti ostis ka)
Tiina ja Alo (papptaldrikud, salvrätikud, õunakook, laste kantseldamine laadal)
Perekond Aulikud (plakatid)
Eesti lapsed ja Tiina (Eesti lipud, Lotte värviraamatud)
Peeter ja Andres (info LESi kodulehel)
Kätlini ema ja tädi (smuugeldasid üle piiri peenleiba, Kasekese ja Mesikäpa komme, kamajahu, Tallinna ja Eesti postkaarte)
Urve (prantsuskeelne raamat Eesti kohta - Muuseas, kõige kallim asi Eesti letis (5 eurot!) ja üks esimesi, mis ära osteti!)
Suur aitäh!
Ja paneksin ikka kõigile südamele, et eestlased veelgi aktiivsemalt sellelaadsest üritusest osa võtaksid. Järgmine võimalus tuleb detsembris toimuval jõululaadal!
Gea Kägo (Euroopa Parlamendi eesti kirjaliku tõlke üksusest)
üles
